Kas ma külmetasin?
Laskudes Õhtulehe ja Priit Pulleritsu tasemele, tuleb aegajalt kirjutada pealkirjad küsivas vormis, mis peaks intriigimaigulised olema. Kindlasti aitab see ka õhust tolmu kinni püüda, lund kiiremini sulatada või kuldnokal pekki hõlpsamisni omandada.
Aga nüüd teemasse: selline küsimus sai püsitatud tänu neljapäevaõhtusele treeningule järgnenud protseduurile. Nimelt olles lõpetanud tagasihoidliku 18km suusaringi Harku metsas, otsustasin tavapärasest käitumismudelist toimida erinevalt ning vahetasin õues, otse auto kõrval, selga kuiva särgi ja dressipluusi. Tavaliselt olen suusad autosse asetanud ja kodupoole leekima pannud kuid seekord otsustasin teisiti. Kuiva särgi ja dressika selgapanemise eesmärgiks oli vältida seda, et peale trenni võiksin külmetada, kui märgade riietega ringi tatsan. Tulemus ei andnud ennast kaua oodata, reedel oli kurk valus ja õhtul kerge palavik. Sellest hoolimata oli vaja minna ühe kodaniku 40a juubelile, kus sai rohkelt vedelal kujul nö villaseid sokke manustatud. Laupäev oli peavalu suurem, raske isegi hinnata, kas see oli haigusevimma või pohmaka tulemus, kuid kurk oli juba parem kuid siiski tuntavalt valus. Õnneks laup õhtuks oli palavik suisa taandunud ja sündis välkkiire otsus siiski järgmine päeva maratonile minna. Nüüd siis paradoks: soovides vältida trennijärgset külmetamist, panin selga kuivad riided, kuid just selle riietevahetamise tõttu külmetasin, mida soovisin ära hoida. Ebaloogiline aga samas eluline.
