30 august 2006

EMV tavarada


EMV tavarada oli laupäeval Käärikul. Enne metsa minekut teadsin, et tegemist on risuse metsaga, aga et kohe selline... Võistlus sai ootamatult alguse juba osaliselt võistluskeskusest starti minnes, endaarust lahkusin küllalt vara, aga ometi kukkus välja sedasi, et viimased pool km jooksime Priiduga kindlasti kiiremini kui ma sooja tavaliselt teeksin. Starti jõudsin just siis kui eelmisel minutil starijad olid sisse kutsutud. Higisena metsa siis läksin, kiire pilk alguses näitas, et tehniline rada on, seega otsustasin kindlapeale alguses joosta. Esimesed 6 punni möödusidki rahulikus tempos, pidevalt kaarti lugedes ja enda asukohta täpselt teades. Etapp 6-7 tundus juba lihtsam, suunaga punktist välja, suudre nõlva kinni, sealt vasakule punni aga kõik ei läinud päris sedasi. Suure nõlvani jõudsin ja sealt suunistasin edasi aga ei kontrollinud suunda kompassi järgi vaid sisetunde ja enamvähem reljeefijoone järgi läksin. Kaldusin liiga vasakule, kammisin punni aga ei olnud seal enam ühtegi kindlalt kohta, millejärgi end paika panna looduses. Peale mõningast kammimist läksin suure nõlvani tagasi, sealt edasi juba täpselt kompassiga edasi ja täpselt punni. Selline 5min kammimine umbes. 7dast edasi läksin viga parandama, samas oli juba asjalik janu tekkinud, seega jooksin lähima joogipunkti suunas, mis ei olnud hiljem mõeldes eriti tark tegu, järgmine joogipunkt oleks optimaalsem olnud raja läbimise seisukohast. Pikk etapp 10-11 oli sisuliselt teejooks, oleks saanud ka üksjagu lõigata, eriti lõpus aga see ei kujunenud kiiremaks. Tee peal, vahetult enne lagedat nägin teepeal Erik Aibastit jooksmas, tema läks üle lageda ja mööda suusaradu, mina vasakult ringi mööda teed ja punktis olin natuke enne teda. 12da punniga tuli viga aga see oli juba väsimusest. Terve raja lõpp läks raskelt, füüsiline pool vedas alt, joosta ei jaksanud lihtsalt, igasugused olulisemalt vanema generatsiooni esindajad jooksid viuhh ja viuhh mööda.

25 august 2006

Eile käisin üle hulga aja taaskord orienteerumas, eelmise nädala neljar jäi seoses kummi purunemisega ära mul. pudisoole jõudes oli ilm pilves, sombune, ei olnud soe aga külm ka mitte. Enesetunne nagu ikka, poodiumikoht sihikul. Stardist esimesse punni oli suht lihtne minek, mööda teed, üle kraavi, sealt teeni ja teeslt peale raiesmikku vasakule, kus ootas punkt väikese soo nurgas. Kõik nimetatu sai joostud ainult et punni ei olnud. Kratsisin veidi kukalt, jooksin veidi edasi ja siis tagasi ja lõpuks leidsin punni. Olin suutnud varem punnist 10m kauguselt mööda joosta ilma seda nägemata. Terve rada oli suht ebakindel jooks edasi, paari punni otsisin olulisemalt kauem kui poodiumikohaks oleks vaja olnud. Pikk etapp üle soo möödus samuti pooleldi jalutades. Jala väänamisest ei ole mõtet üldse rääkida. Kordan ennast: haigena ei tohiks metsa minna, mul oli enamus aega metsas olles kergematsorti külmavärin peal, joosta absoluutselt ei jaksanud. Kui homme ei oleks EMV tavarada, siis poleks läinud orienteerumist meelde tuletama. Samas võttis kolmapäevane hansapanga jooks ja eilne neljapäevak hunnik pingeid maha: tempo on rahulik, joosta ei jõua, pulss tavapärasest üle 10 löögi/minutis kõrgem, seega lähen tavarajale suht pingevabas olukorras. Iga konkurent, keda seal jaksan edestada, on puhas eneseületamine.

23 august 2006

Tervis, vol ... (kes seda enam mäletab)

Mida siis peale ikstriimi võistlust teinud olen? Suurt ei midagi, seal võistlusel panin oma haigele kehale veel suurema põntsu. Alates laupäevast olen köhinud nagu hobune (ise siiski ei ole kunagi kuulnud, kuidas hobune köhib aga väljend on kuskilt ju tekkinud), õhtuti on pea vastikult uimane ja raske, mis viitab palavikule aga senikaua kui ma pole kraadiklaasiga palaviku olemasolu fikseerinud, siis mul seda ei ole :)) Jooksmas ega rattaga sõitmas pole loomulikult käinud, ahmin iga päev tablette sisse, Tylenol, Mukamedin (vms, mingi vene ravim) ja Anginali sprei on saanud igapäevaseks kaaslaseks. Kurk endiselt neelatades valus, suurest köhimisest on ka bronhid muutunud nii valusaks, et ei taha enam köhida, kurgus kogu aeg mingi ollus. Arvestades kõike seda ei ole mul laupäeval EMV tavarajal ilmselt midagi muud teha, kui vaid üritada rada läbida, mingist tulemusest pole mõtet rääkida (mitte et sellest oleks mõtet unistada ka ilma haige olemata). Ei mäletagi, millal ma viimati suvel külmetanud olen.



Olle enda blogis kirjutab täpselt sellest jalatraumast, mis mind viimased paar aastat kogeaeg vaevanud on. Lihtsalt nimetades vajub jalg nö läbi kui kivile-juurikale-mättale astuda ja päris suur valu käib läbi. Pilt on võetud Olle blogist, siit on selgemini aru saada, mismoodi see tekib ja kuhu valu tekib.

Õige valik

Eelmisel nädalal küsisin, et kas keegi tunneb auto margi ära temale tehtavate garantiitööde alusel. Osavõtt, nagu näha oli rohkearvuline :)))) Õige vastus on loomulikult Kia. Päris üheselt ei saagi ilmselt seda võtta kas selline tööde rohkus on pigem hea või pigem halb, ühest küljest näitab see vigu auto kallal, teisest küljest jälle seda, et tehas on need vead endale teadvustanud ja võtnud asja tõsiselt, seega järgmises mudeliversioonis neid ei tohiks olla. Jaapanlaste autode kohta räägiti ka paarkümmend aastat tagasi samasuguseid jutte nagu praegu koeralaste kohta aga ei maksa koeralasi alahinnata, see kollane tiiger võib veel päris pikkade hüpetega edasi kalpsata.

21 august 2006

X-dream

X-dreami võistlus sai alguse juba reedel, kui suundusime võistkonnakaaslastega Torupilli tallu ööbima, et saaks laupäeval kauem magada ja ei peaks kell 6 Tallinnast laupäeva hommikul sõitma hakkama. Koos meiega ööbis seal veel 14 muud võistlejat, hommikulauas selgus, et need on Skype esindavad võistlejad. Sillaotsale jõudsime umbes 9 paiku. Rattad autolt maha, varustuse kiirkontroll ja suundusimegi võistluskeskusesse, kus anti ka kohe A-raja start. Enne starti jooksis Heiti veidi omapärase näoilmega ringi, soovisin neile edu aga ta oli liiga hõivatud või oli siis kuskil midagi väga valesti. Meil kõlas stardipauk 10.15, esimesena oli kavas kohe pikk rattasõit. Enne punkti oli valida, kas minna paremalt mööda metsateed ringi või otse aga veidi ratast õlal tassides, kui jõge ületada. Pakkusin, et läheme kohe shampusele välja ja läksime seega otse. Esimese punkti saimegi üsna ees kätte, võibolla isegi esimesena, paremalt aga tulid kohe ka pikema sõiduetepi valinud osalejad. Teise ja kolmandasse oli lihtne rattasõit, kiiremad said seal eest ära. Peale kolmandat punni jätsime rattad maha, kätte anti igale võistkonna liikmele orienteerumiskaart. 4dasse ehk orienteerumise esimesse punni minek oli veidi krobeline, tuli seal alguses vale teevalikuga umbes minut viga kuigi etapp oli paarsada meetrit pikk. 4-5 etapp oli kaval: kas minna ujudes üle väikese järve/tiigi või siis joosta ümber. Punktis kohtunikud ütlesid, et otse ujudes võidab 2 minutit, egas midagi, kaart vöövahele ja ujudes üle järve. Isenesest ei olnud ujuda vaja palju, umbes 30m aga mulle ei istunud see kohe üldse mitte. See ujumisetapp sai üsna saatuslikuks mulle, võttis kehast kogu jõu, kaart lipsas ka vöövahelt minema, üldse jäi meil peale seda ujumisetappi alles ainult 1 kaart kolmest. Ujumisel möödusid meist ka vähemalt minu eeldatavad soosikud: Olle ja co. Kuidagi ma pehmete jalgadega sealt kaldast ülesse sain aga jooksust ei tulnud enam midagi välja. Vaikselt sörkisin, pulss 185. Sel hetkel lõi välja haige olek, keha oli totaalselt jõuetu, kirusin jooksurajal pidevalt, et krt oli vaja haigena võistlema tulla. Üritasin vaid kuidagi meie võistkonna teistel liikmetel järgi püsida, nad pidid isegi oma jooksutempot tihti alandama, sest ma olin ikka täitsa pehme. Isegi punktis olles ei saanud taastuda. Selles võistluses jooks oligi kõige raskem. Tänud siinkohal võistkonnakaaslastele, kes võtsid tempo alla ja ootasid mind ikka ilma kirumata järgi. Enne jooksuosa lõppu oli lisaülesanne, vaja oli hinnata ühe torni kõrgust, iga eksitud meeter oli trahv 1min. Mõõtsin esimese korruse kõrguse ära, korrutasin korruste arvuga ja lisasin üleval olnud vaateplatvormi osa 2m, ning sain kokku 35m, Priit pakkus 36m. Veidi kalkuleerisime koos, jäime 35m juurde. Õnneks oli õige vastus, saime kohe ootamata edasi. Osad võistkonnad kalkuleerisid seal 27m... Peale jooksu võtsin geeli ja libistasin koos kahe topsitäie morsijoogiga selle makku. Edasi lisaülesanne: tennisepallid maahoki kepiga paari meetri kaugusel olevasse ämbrisse lüüa, mis oli maa sisse pandud. Siin enam hästi ei läinud, kõik 3 läksid Priidul mööda, pidime karistuseks 3 purki vett täis kandma olemasolevate vahenditega. Alustasime väikeste valgete joogitopsidaga, siis võttis Priit kaardilt kilekoti ümbert ära ja tõi sellega vett. Eriti me siin aega ei kaotanud, vbl minut. Peale jooksu oli taas kavas rattasõit, siin tegime mitu viga. Esimene ja suurim oli vast see, et meil polnud kindlat teed, mida mööda sõita, pidev ebalemine ja paar korda jäime isegi seisma, et plaanida minekut. Punkti me välja jõudsime aga Rae klubi mehed said meid rattasõidu esimese punniga enamvähem kätte. Vasakult ringi mööda teed oleks ilmselgelt kiiremini saanud. Teel rattasõidu finishisse sõitsid Rae sportlased viuhh meist rongina mööda aga ei olnud seda jõudu, et neile järgi minna, Urmas oli meil ainuke, kes jaksas ratast kõvasti sõita. Eelviimase rattapunktiga tuli meil veel väike viga sisse, rattakaardil oli märgitud asfalttee aga tegelikult oli metsateega tegu. Veidi puterdasime, punni saime siiski kätte ja kimasime kanuude poole. Kanuusõit algas üldiselt hästi, meie ees oli mitu paatkonda, tagant ei paistnud enam kedagi niipea tulevat, sai ainult kanuus rasket tõmbamise tööd teha. Esimene punkt oli lihtne, tavaline meretähis. Edasi oli juba variandikas, mille õnge läks näiteks Olle võistkond, Hansa tiim, Rakvere orient klubi, Garmonti tiimi naised, kindlasti mitmed veel. Oli valida, kas kanuust välja hüpata, joosta üle poolsaare, seal punn ära võtta ja edasi joosta või siis kanuuga mööda vett sõita. Teel esimesse tulid mitmed kanuud meile vastu, ise üleni mudased. Välja nad seda küll ei öelnud, et seal lõigata pole mõtet aga see selgus meile peagi. Nimelt pakkusin ma kanuu kaardilugejana välja, et ei hakka lõikama jalgsi, kalda ääres paistis kahtlane taimestik ja otsustasime ringi sõita. Garmonti piigad, rakvere ja männikumäe tiim läksid lõikama... Igatahes kui me teise punni jõudsime ümber poolsaare, siis oli näha Rakvere tiimi liiget, kes ise puusani mudas üritas vähemalt veeni välja jõudes, edasiliikumise kiirus oli enamvähem olematu. Tal tuli veel punkti jõudmisejs ületada umbes 50m avavett ning enne punti oli taaskord asjalik muda. Meil oli kanuus hea lihtne punn võtta muidugi. Järgmine kord nägime neid alles hiljem peale meid finisheerimas. Sel hetkel tundsin küll headmeelt esimest korda, et me ei otsustanud lõikamise kasuks. Järgmine punn oli aga legendiga mudaväli. Legend õigustas punkti, tegemist oli tõesti mudaväljaga. Selleks ajaks kui me punkti jõudsime oli seal juba 5-6 muud kanuud ees, sh ka Rae sportlased, kes olid meist muidu juba eest ära saanud pikalt. Nende taktika oli selline, et jätta kannu vaba vee juurde, üks võtab SI-pulga ja roomab mudas edasi punktini ja siis sama teed tagasi aga see roomamine oli väga aeglane, muda takistas päris palju nende liikumist. Me lasime ka alguses Priidul kanuust väljuda, et ta punkti läheks, aga nähes nende teiste roomamist, tegime kohe plaani ümber: jätsime Priidu sinna, kus teised ootasid oma mudaroomajaid tagasi, ta sai nendega ilmselt lõbusat juttu ajada, võtsime Priidult Si-pulga ja sõudsime läbi muda Urmasega kahekesi punktini. Sõudmine pole päris õige sõna, sest edasi sai ainult siis kui mõla põhja lükata ja siis mõla endast eemalt tõugata, veidi aitas meile kaasa ka see, et liginesime punktile väikese ringiga, kus veidi tundus vett olema. Punkti jõudsime veidi peale Rae mudakolli, napilt oleks ta seal punkti juures enda kanuu alla uputanud aga õnneks saime õigel ajal pidama. Punktist väljudes otsustas üks teise tiimi liige üle meie kanuu enda kanuusse ronida, palju ei puudunud, et meie kanuu oleks seetõttu üle käinud. Klaasimäe nimeline noormees oli see. Tuldud teed tagasi, muudkui mõladega põhjast muda lükates. Mudapunni võtmine läks meil päris hästi, saime mitmest tiimist mööda, kes meist muidu juba suht pikalt ees oli. Priidu võtsime ka peale muidugi, seal mudamülkast saime enne Rae liikmeid minema aga tee järgmisesse punni nad sõitsid meist mööda. See oli distantsil umbes 12 kord, kui nad meist mööda saanud aga nagu laulab Lenny Kravitz: It ain't over 'til it's over, lisaks kummitas peas üks Maidu lause: "naše delo pravilnoe", mis tundus selsamal hetkel väga õige. Tänu Priidu edukale kanuust lahkumisele, punni võtmisele ja kanuusse naasmisele oli jälle Raest veidi ees. Järgmine punn lihtne ja jäigi vaid pikk, umbes 2km kanuud, et finishisse jõuda. Klaasimäe tiim oli meist umbes 30m ees, mis tundus juba piisavalt suur vahe meie kahjuks, taga oli meil samapalju maad Rae tiim ja mingi tiim veel. Üritasime viimasesse punni sõuda, nagu jaksasime, mingi aeg tegid Klaasimäe tiimi liikmed kanuuga imelikke poognaid ja kaotasid tasahilju kiirust, saime neile järgi ja mööda. Kiire pilk seljataha reetis, et kardetud Rae-kollid ei olegi meile ligemale saanud, vaid hoopis maha jäänud, ilmselt väsitasid nad end vahepealse hirmsa tõmbamisega ära. Viimases punnis olime jälitajatest umbes 30m ees, vahe tundus juba turvaline aga siis... Siis hakkas Priit kanuust välja minema ja koperdas. Tõusis püsti, võttis punni ja tuli kanuuse tagasi. Hakkasime end kaldast eemale lükkama aga kanuu jäi kohati kuhugi kinni, vastased olid ka selleks hetkeks juba punni võtnud. Tunded kanuus tõusid kohati ehk liiga kõrgeks, närvid olid krussis, et ega ometi viimase punniga nüüd raskelt saadud edu maha ei mängi. Viimasest punnist üle vee 50m, siis pidi kanuu kaldast ülesse tõstma, kanuu staadionile ära panema ja finishisse jooksma. Ju meil see kanuu veest välja ja staadionile tõmbamine läks sedavõrd hästi, et vastasid jäid veidi maha. Kui olime kanuu staadionile ära pannud ja hakkasime finishisse jooksma, ütlesid kohtunikud, et vestid tuleb ka kanuusse tagasi panna. **** ***** käis sellel hetkel vaid peast läbi aga kui kohtunikud sedasi käsivad siis tuleb teha: jooksime 10m tagasi, võtsime päästevestid seljast, Priidul oli see veel nööriga kinni sõlmitud lisaks pandlale. Ajaliselt oli tegu ilmselt kiire vestist vabanemisega aga sel hetkel tundus terve igavik. Igatahes sai Priit vesti seljast ja hakkasime finishisse jooksma, ka vastased said kanuud maha pandud ja hakkasid jooskma. Lõpp oli meil kiirem siiski, nad jäid paari sekundiga meist maha. Tervel distantsil polnud meil ülevaadet mitmendad me oleme, kanuuga sõites tuli päris palju tiime meile juba vastu. Ise arvasin, et 20-30dad, tuli välja hoopis, et läbi aegade edukaim esinemine. Kokkuvõtteks võib vaid öelda, et tegu oli puhta naudinguga veidi üle 4h rassida.

18 august 2006

TON-i neljar


Pildil: ka ässadel on omad nõrkused :)

Eile oli plaanis osaleda TONi neljaril aga seekord jäi see plaaniks. Teekond sai vaevalt alata kui ta juba oligi sisuliselt lõppenud. Nimelt tahtsin Laagris Neste tanklas paagi kütust täis panna, et 53km edasi mööda Pärnu mnt-d sõita Vardile. Hakkasin siis tankima ja keset tankimist hoomasin tagumisest parempoolsest kummist välja turritamast ühe poldi, kumm oli ise juba pooltühi. Egas midagi, jätkasin tankimist, hakkasin kohe otsima ka kummiparanduse töökoda. Laagri Statoilis seda ei olnud aga seal sai vähemalt kummi täis pumbata. Edasi Vardi suunas ei hakanud sõitma, suund hoopis tagasi Mustamäe suunas, kus teadsin asuvat kahte kummitöökoda. Esimeses oli küll 1 auto ootamas (Sütiste teel TTÜ spordihoone juures) aga seda teenendati nii aeglaselt, et 10 minuti jooksul, mil ma seal ootain suudeti tervelt 1 kumm alt ära võtta ja uus peale panna, 3 kummi oli sellel autol veel ootamas... EMT Surf-Point näitas lähimaks järgmiseks kummitöökojaks Tervise teel Mustamäe haigla ja Soku kossuhalli juures olevaks Gekkon service, läksin siis sinna. Ühtegi autot ees ei olnud, klienditeenidaja Sergeiga pidi küll vene keeles suhtlema aga töö sai tehtud. Vana tõmbas näpitsatega poldi välja, spets punn augule ette ja kumm õhku täis. Nii lihtne see oligi, aega läks alla 5 minuti, hinnaks 35kr. Kuna kell oli selleks ajaks juba 19.00 saanud, siis ei hakanud enam Vardile minema, kell 20 poleks nagunii enam startida saanud ja läksin koju hoopis. Õhtul vaevasid mind selged haiguse tundemärgid: kurk valus, pea tuikas otsas, enesetunne oli keff ja õlu ei maitsenud üldse.

16 august 2006

mis autoga on tegemist??

Kas keegi oskab tundemärkide järgi ära tunda selle auto, millega on tegemist: garantiikorras vahetati/vahetatakse ära:
* ukselingid
* tagaluuk värvitakse üle
* rattakoopad värvitakse üle
* bensiinipump vahetati ära
* bensiiniandur vahetati ära
* kapoti avamise tross vahetati ära

Pakkumised edastada siiasamma

Edit: õige vastus tuleb nädalapärast
Eile peale kojujõudmist lugesin kiirelt EPLi-i läbi ja läksin jooksma. Plaanis oli küll 12 km ots teha aga miskipärast painas üle kogu keha suur väsimus. Otsustasin vaid 7,6km piirduda. Peale esimese kahe kilomeetri läbimist aga hakkes enesetunne paranema ja väismus ka ei kimbutanud enam, seega otsustasin ikkagi 12km joosta. Lähiajal peaks selle tee ära ka mõõtma rattaga, saab täpsemalt tema pikkuse teada. Öösel ärkasin vahepeal ülesse, kuna kurk läks valusaks. Hommikul oli olukord veel kehvem: kurk neelatades valus, silmad on tundlikud ja kipitavad veidi, pea tuikab, üldine enesetunne täitsa kehv. Peterburi maanteel sõitsid lubatud 110km/h alas umbes 128km/h, politsei mõõtis vastassuunas küll kiirust aga ju siis oli see nendejaoks niiväike rikkumine, et kinni ei peetud. Linnas vahetasin taas auto ringi, Opeliga sõitsin 180km, mingi mulje sai sellest autost ikka kätte.

Ja suur tänu Peep O-le, kes mind hommikuses liiglussaginas viisakalt vahele lasi, Peebu tundsin ära alles pärast keeramist. Oled auga ära teeninud suure kräsupea koogi endale Selverist, mine ja premeeri end sellega ;)

15 august 2006

Eile kojujõudes panin rattale uue kompuutri peale, sisetasin vajalikud seaded ja sõitsin veidi ringi. Uueks kompuutriks on VDO C2 mudel, soodsam kui Cateye mudel 8, ja näitab ekraanil korraga rohkem infot ka. Puänt on muidugi see, et ka vana kompuuter hakkas tööle, seal pidi peale patarei vahetust mingit nuppu paar sek all hoidma, et kompuuter elustuks aga nüüd on mul siis ka tagavara olemas. Sõitsin tund aega ringi, peamiselt mööda asfalti, kokku tuli 24km. Loodetavasti jaksan ikstriimil ka sõita, kuigi sealne rattamatk on pool mu praegusest selle-aasta rattatreenigu mahust (63km).

Hommikul sain ajutiseks kasutamiseks Opel Vectra, 5200km sõitnud, 2 kuud tagasi arvele võetud. 1,8l, manuaal käigukastiga, selle baasmudel. Sõita on nagu ikka, midagi üllatavat ette ei ole tulnud, uus auto on ikka uus auto. Vedrustus on vaid veidi pehme, ise eelistan veidi jäigemat. Mootoril on aga päris hea minek, sellega paistavad kõik senikasutada olnud Opelid silma. Isegi kiirendus 80->110 oli hea aga võrreldes praeguse tranduletiga on kõik kiirendused head :) Mondeo tundub seest siiski suurem, sidur on Mondeol konkreetsem ja käiguvahetus ja selle täpsus ka parem. Mondeoga on sõita ka parem. Seega kui saaks, eelistaks Fordi toodangut. Veel parem oleks Avensis muidugi.

Õhtul plaanis 12km jooksuots.
Postimees kirjutab, et "USA kosmoseagentuuri NASA töötajad ei suuda enam arhiividest leida Apollo kuumissioonidest tehtud originaalsalvestisi, samas nende vargust ei kahtlustata." Juba mitu aastat väidetakse, et tegelikult pole astronaudid Kuule kunagi astunudki ja maandumine lavastati. Paari kuu vanuses Tehnikamaailmas kirjutas, et jaapanlased kavatsevad oma missiooni saata Kuule, muuhulgas oleks üle vaadatud väidetav maandumisplats. Aga oskab keegi öelda, miks ei ole ühelgi kuufotol näha taustal teisi tähti, atmosfäär seal puudub ja segavaid faktoreid ei ole? Vajalikud ettevalmistused jaapanlaste reisi hämamiseks on alanud??

14 august 2006

Nädalavahetus oli sportlik, laupäeval kiired sprindikilomeetrid Palmse mõisa kandis. Võistlus oli hästi korraldatud. Metsas puterdasin esimese kolme punniga minuti maha, taganttulija sai mind kätte aga raja lõpuni suutsime kahekesi koos suuremaid vigu vältida ja jaksasin isegi lõpuni Randyl järgi joosta. Seega kaotasin palju aega ainult jooksuga. Peale võistlust kimasin koju, tegin rattaga kiire 16,8 km otsa. Peatselt tulid R ja T lastega külla. Grillisime, jõime õlut piisavas koguses. Pühapäeval üle hulga aja pikem jooksuots, 15km. Pärast olid jalad küll väsinud aga seda oli ka arvata kui viimane selline pikem jooks oli 2 kuud tagasi.

Täna ostsin rattale uue kompuutri ja energiageeli, et jaksaks multispordi üritusel B-rajal vanadel pundis püsida.

09 august 2006

Ratas

Eile tegin üle hulga aja ühe rattasõidu. Matik rääkis, et ta on 2 nädalat puhkusel ja palus mul võimaluse korral järgmisel Xdreami osavõistlusel teda asendada. Ühtegi muud asjalikku võistlust samal ajal ei ole, seega ettepanek sobis mulle. Viimati sõitsin rattaga (kui mitte arvestada poodi õllejärgi minekuid) 2a tagasi. Tegin ühe kohaliku ringi, umbes 16km kruusateed ja 7km asfalteed. Ringi kogupikkuseks tuli 23,4km, aega kulus 1:13:06, avg 115. Täna üks koht veidi tuletab eilset rattasõitu meelde, muidu ok.

Keilast veel


Panin ülesse Keila sprindi kaardi. Vigu tuli päris rohkelt, peamiselt just kaardi mõõtkavast tingituna. Teist punkti otsisin vale kivi juurest paarkümmend sekundit. Kolmandasse läksin alguses mööda valet asfaltteed, keerasin poolepealt tagasi ja jooksin peaaegu teise punkti tagasi, et uuesti kolmandasse minna. Viiendasse liiga suur kaar vasakult. Enne kuuendat oli samasuguse põõsajuures veel üks punkti, muidugi oli vaja seda kontrollimas käia. Teel üheksandasse sattusin uuesti esimese punkti juurde, seal siis suure kaarega õigesse punkti. Kahetesitkümnendasse minnes sain pidama alles laululava juures, kaarega tagasi punkti. Teel neljateistkümnendasse sain valusa ent õpetliku kogemuse: pidasin tumehalli ala asfaldiks, üritasin otse minna aga nagu selgus, oli tegu hoopis maja juures oleva alaga, mis oli ümbritsevast maapinnast mitu meetrit kõrgem ja seetõttu ületamatu/läbimatu. Suund vasakule, kuhu oleks pidanud kohe minema, kaotus jälle paarkümmend sekundit, punkti minek oli samuti ebakindel. Viimasesse punkti minnes jõudsin samuti punkti taga oleva varemeni ja lageda alani, ots ümber ja õigesse kohta edasi. Vigu kogunes ikka päris palju.



Lisan juurde meeste lühiraja kaardid, kus härrased on ka huvitavaid vigu teinud. Rootslane Andersson jooksis teise ringi punktist 11 edasi valetpidi, seega 11-22-21 jne. Ringi keskel sai veast aru, läks uuesti 12dasse tagasi ja võttis punnid juba õiges järjekorras. Aga maha võeti ikka, sest ta ei läbinud määrustepäraselt tähistatud teed 11dast 12dasse. Vanal võis veidi tuska see teha.



Venku Novikov aga hakkas 15dast otse 17dasse minema, ilmselt kuna 15 ja 16 olid kõrvuti, siis arvas end olevat juba 16das. Poolel teel sai veast aru ja läks õigesse, 16dasse punkti. nagu aru sain, oli ta veel 15das punktis liider, see viga kukutas ta 8daks, lõpuks oli ta vist viies, täpselt ei mäleta. Vägagi tuttav haak, ma ütleksin. Hetkel mind lohutab see, et ka maailmameistritel juhtub ;)

08 august 2006

Kommenteerimine

Seoses sellega, et mingid spämmirobotid lisavad automaatselt kommentaare stiilis: "Here are some links that I believe will be interested" bla-bla-bla, siis nüüdsest on kommentaari lisamise puhul vaja trükkida vastavasse kasti ka tähed, mis kinnitavad kindlat tahet.

Täpsemalt on sellest kirjas sedasi:
What this does is to prevent automated systems from adding comments to your blog, since it takes a human being to read the word and pass this step. If you've ever received a comment that looked like an advertisement or a random link to an unrelated site, then you've encountered comment spam. A lot of this is done automatically by software which can't pass the word verification, so enabling this option is a good way to prevent many such unwanted comments.

Loodetavasti ei vähenda see teie suurt indu kommentaare kirjutada, kui midagi on kohe vaja hingelt ära öelda
Eilne sprindi o-võistlus oli huvitav ja masendav korraga. Huvitav on asula pargis kaardiga joosta, hoopis teine asi kui metsas aga masendav seetõttu, et ei ole harjunud 1:5000 mõõtkavaga, asjad tulid liiga ruttu pargis vastu, vahepeal pidi isegi seisma jääma, et aru saada. Kahjuks mõned vead lipsasid taaskord sisse, kusjuures ühel oli isegi profülaktiline mõju loodetavasti, kuna nüüd tean, et hall hulknurk kaardil tähendab siiski maja või muud taolist ehitist, mitte asfaltplatsi, ning sellest ehitisest lihtsalt lbi ei jookse, ikka ringi. Mulle läks see teadasaamine maksma paarkümmend sekundit edasi-tagasi jooksu peale. Järgmine kord paremini.

07 august 2006

Täna käisin apteegis Fastum Geli (ostsin siiski sama toimeainega Profenidi, mis oli 10kr odavam ja 10gr tuubis enam) ja teipi ostmas, et väänatud hüppeliiges valuleevendust saaks ja teibitud. Eile helistasin ühele kodanikule 2 korda teibi asjus aga ta keeldus mõlemal korral toru võtmast ja tagasi helistamast, seetõttu pidingi suvalise teibi apteegist ostma. Õhtul saan Keilas loodetavasti ainult teipi testida.

Koprakarikas

Võistlusest endast pole midagi head kirjutada:
1. päev lasteraja viga, numbrilaagri kindel külastus, nimelt jooksin 15dast punktist 18dasse, alles punktis olles hakkasin mõtlema, et miks ma sinna jooksin. Teel nägin Peepu ja Marti, kelle sain mitme minutiga kätte aga mõtlematu lisahaak kukutas taaskord kuhugi karu *****. Õhtul saun ja õllelaks.
2. päev oli juba pikk rada, üle 10km, raja lõpus toimus juba jooksmise simuleerimine, jalg oli täitsa pehme, õnneks ka ühel kaasvõistlejal, kellega suunistasime aegluubis. Jõud sai liiga vara otsa. Üsna raja alguses, 5 punnis olin vasaku jala hüppeliigest juba paar korda valusalt ära väänanud. ise mõtlesin sedasi, et kui nüüd ühe korra veel siin krdi rägastikus peaks jala väänama, siis lonkan otse finishisse aga järgmine kord juhtus see tagant 3 punkti juures, seega "jooksin" lõpuni. Õhtul jälle saun, õllelaks ja uudse elemendina ka kiire rummilaks. Kuidagi õnnestus libedal sauna eesruumi põrandal niigi valusale jalale ootamatu libisemisega haiget teha.
3. päev oli lihased väsinud, metsa läksin ühe d tähega algava tableti tuimestava mõju all, et jalg lõpuni vastu peaks aga ei pidanud... Alguses unustasin end mööda teed jooksma, siis ei saanud teist punni kuidagi kätte, väänasin järjekordselt hüppeliigest, siis sai 6min hiljem startinu mu kätte ning peale kolmandat punni otsustasin katkestada, ei olenud millegi eest enam võidelda, kellelegi midagi tõestama ka ei pidanud, otsustasin jalga säästa, et ka tulevikus saaks joosta, pealegi terve see mets oli vastik risuhunnik.

Peale võistlust hüppasin Matiku autosse, suund Tartu peale, sealt edasi juba koju. Matiku ja perega meeldiv grilliõhtu ja korralik saunalaks, õhtujooksul valasime kumbki 6 õlut ühest anumast suuremasse anumasse ümber, vahepeal jäime telekaette magama, väsimus murdis.

03 august 2006

Liiklusuudiseid

Eile õhtul kella 19 paiku sõitsin mööda Pärnu maanteed linnast välja. Olin jõudnud peaaegu Ääsmäe haruteeni, umbes sinna kus vanasti oli GAI putka ja praegu on 90 km/h piirang. Erinevad suunad on seal haljasalaga veel eraldatud. Vastasuunast, Pärnu poolt, tuli 1 tsklimees umbes valguse kiirusega, kui mitte veidi kiireminigi. Mees oli täiesti kõhuli tsikli peal. Minu tähelepani köitis ta just suuuuure kiiruse tõttu. Ja siis hakkas juhtuma. Umbes sel hetkel, kui olime kohakuti, tsikkel oma suunas teises reas ja mina olin oma suunas teises reas, nägin, et tsiklimees pidurdas kõvasti, esiratta alt tuli suitsu. Siis nägin juba külgmisest tahavaatepeeglist suurt tolmupilve tõusvat ja sellest tolmupilvest veel kõrgemale lendasid mingid tskikli tükid, kuulda oli ka katkiminemise helisid. Laksu ma lähemalt vaatama ei läinud, pidin teatud põhjustel edasi sõitma. 2 tundi hiljem, kui samast kohast uuesti mööda sõitsin, siis juba Pärnu poolt tagasi tulles nägin, et päästeameti auto oli seal veel kohal, koristasid maast vahtu ja muud sodi-prahti. Täna ei leidnud ühtegi uudist sel teemal, mis selle tsiklimehega juhtus, loodevasti jäi ellu...
Pärast hakkasin mõtlema, et miks see tsklimees üldse seal niikõvasti pidurdas. Tema sõitis teisel rajal, esimesel rajal oli samal ajal üks suur reisibuss, võibolla hakkas buss rada vahetama ja keeras talle ette. Aga tsikkel on nii kitsas, et ta võib vabalt ka tee piirjoone ja asfaldi vahelt mööda sõita. Võibolla tahtis ta käiku vahetada ja ajas siduri ning esipiduri sassi. Võibolla kiilus esiratas kinni. Palju asju võib olla, täpsemalt ei oska arvata. Loodetavasti läks ikka hästi.

02 august 2006

Hommikul tahtsin iskliku alkomeetriga olekut kontrollida, kuna eilsest oli olek veidi "funny" aga kahjuks olid sellel patareid tühjad ja pidin näppu imema. Kuigi ma olen täiesti kindel, et oleksin välja hinganud vaid sooja õhku siis hingerahu oleks vähemalt sellest teadmisest saanud. Kiiu viaduktil nägin 4 sõjardit püsside ja saamatu meigiga, kohe meenus, et algas ju sõjalik-sportlik ettevõtmine Erna retk.

Varsti läheb raudteel, Lilleküla vutistaadioni kandis, müristamiseks. Sealkandi elanikelt palun juba ette vabandust öörahu võimaliku rikkumise osas. Aga täpsemalt selgub paari nädala jooksul.

Eile, peale kojusaabumist, oli kavas jooksma minna aga endiselt oli väsimus kontides ja seda katvates pekivoltides :) Egas muud midagi, parim rünnak väsimuse vastu on muidugi tempojooks. Mõeldud-tehtud, täna on enesetunne juba parem.