Xdreami Otepää etapp mu silmade läbi

Otepää etapp mu silmade läbi:

Tallinnast start venib katuseraamide paigalduse tõttu aga laenutaja lahke abiga saab plaanitust hiljem siiski liikvele. Esimene peatus Tartu Lõunakeskuses viib meid esmalt Silja-Spordi poodi asju ostma ja seejärel Maksimarketisse, kus meile jääb vahele Virjal vähemalt 3kg banaanidega, mille põhjal tegime kiire järelduse,et mees kavatseb metsas olla vähemalt 3 ööpäeva.

Otepääle jõudsime aegsasti, vajalikud numbrid ja võistkonna kunni poolt peetud ühe kodanikuga ilmselgelt üks tulevikku suunatud tõsine jutuajamine, mis lähemalt enam nii tõsine ei tundunudki aga lisaülesande kirjeldusest jäime sellegipoolest ilma. Loodetavasti on sellel jutul siiski ka mingi tulemus.

A-raja start oli kell 22, seejärel selgus nagu võluvitsa väel, et jubedalt oleks vaja kõigil meil käia enne meie starti ära ÜHES kohas aga seal oli piisavalt tõsine järjekord. Egas midagis, kiire jalgade lahtijooksmine auto suunas papüüruse järgi, sealt lähima metsatuka suunas ning oligi teema saanud ootamatu lahenduse.

B-rajale lasti meid kell 22.15. Kohe haaras Sixtuna Sixten juhtohjad karja eesotsas ning minu pulsika järgi 185se tempoga suunduti esimese punni suunas. Esimene punn oli mäe otsas, samas on iga suurem küngas põhja-eestist tulnuile juba mägi. Teise punni mäest alla ja suvilarajooni vahele, maanteel näitas pulss 190 juba. Esimene mõte oli, et sedasi kaua vastu ei pea, õnneks näitas esiliige kohe kaarti, kust selgus, et edasi on juba kanuuga Winnetou kombel sõudmine. Suvilarajoonis oli jäänud 14 inimest punti, seega keegi oli esindatud 2e liikmega. Vette saime 3dana, esimene oli veidi ees. Peatselt selgus me esimene nõrkus, selleks oli kanuuga sõit, vähemalt vanad indiaanlased küll selliseid poognaid veepiiril ei joonistanud. Paar kanuupunni seljataga, suundus esiliige jalgsi järgmise punni suunas, me kunniga sõudsime tagasi, et esiliige mingi hetk peale võtta. Kunni ja esiliikme poolt oli see suurepärane plaan, selle lükkega tõusime etteotsa. Peale esiliikme pealevõtmist vahetasime esiliikmega kanuus sikutamise meetodit, enne tõmbasime mõlemad koos ühelt poolt, pärast proovisime samas taktis aga kumbki erinevalt poolt ja kohe liikus kanuu sirgemalt ja mis tähtsam- ka kiiremini. Olime liidrid. Aga vara veel juubeldada, kui esimene tund sai just täis. Edasi tuli kerge orienteerumine, kus esiliige oli korra valest teeotsast sisse keeranud ja opsti Sixten ette saigi. Kanuu loovutasime ja ujuma läksime saarelt kaldale kolmandana, ise viljelesin koos esiliikmega selili stiili, oluliseks abiks oli päästevest, rõhutan PÄÄSTE vest, mis mu päästis veealla vajumast. Ei ole mind mitte ujuma loodud.

Peale kanuud järgnes lühike orienteerumine Otepääle tagasi, sel distantsil tegime usinalt vigu, etterutates võib öelda, et orienteerumine oli seekord me nõrgim lüli. Otepääl rattavahetuses olime tublisti langenud. Rattaetapp viis meid uuesti Otepäält eemale, tänu kunni täpsele kaardilugemisele ja tema tütarlaste lembusele olime pidevalt ümbritsetud kenamast sugupoolest. Tänks kunn, see hetk oli see tõeliselt nauditav. Ratta o sujus meil juba paremini kui jala o, ilmselt tõusime kunni Elioni rattasõidu teadmiste ja mõnede riskile minekute tõttu üksjagu kuni jõudsime Ulluni. Õigupoolest oli neid 2. Mehed olid enda väidetavata tee peal, mõlemad üsna svipsis ja käsutasid kohe meid ümber keerama. Kuna maa oli tema oma, maamaksu maksab vist ka tema, siis peale mitmeminutilist vestlust keerasime otsa ringi (kas ma juba mainisin kaheraudset, mida ta lubas olukorra lahendamiseks tuua?) ja lükkasime ratast käekõrval mööda põldu, kuna selle jutuajamisega olid ka piigad järele jõudnud, siis jälitasime neid. Kuna led-valgus eriti teed ei näidanud ja kaart peegeldus öösel vastikult, siis vähemalt ise usaldasin kogenumaid kodanikke. Järgmises punnis oli paras palagan jälle koos, 10 tiimi otsis mingit müstilist truupi, kusagilt karu urruaugust see punn ka ülesse leiti aga emotsioonid olid kõrgel pigem selle Ullu tõttu kui punni tõttu. Edasi kiire väntamine mööda liivateed, mille lõpus õnnestus mul kukkuda, no harm done, käbe püsti ja edasi, kus ootas lisaülesanne. Mitte et ma sooviks kedagi enda ülekaalus süüdistada aga 3 korda Seinamäe tõusu võtta keel kurgulaes kinni oli liig mis liig. Vanakas taandus selle kõrval üsna lauge tõusuga künkaks.

Peale lisaülesannet Kääriku suusastaadionile, kus me jätsime rattad hetkeks kohtuniku hoolde ja ise suundusime taas jalgsi orienteeruma. Kohe Käärikult väljudes sai selgeks, et pruuni värvi ei olnud seda kaarti trükkinud printerisse pandud, aga ei lasknud end sellest segada, algus sujus hästi, vahepeal mitu min viga olid muidugi liiast. Käärikul tagasi, haarasime rattad, seks ajaks olime taas tõusnud, ise pakkusin umbes 10s koht. Seejärel haarasime rattad, et mööda teed sõita järgmisesse punni. Käärikul pidasime aru, et ainus loogish variant on mööda teed ringi sõita, mida me teostama asusimegi. Seekord vedas taas orienteerumine alt, tuleb välja, et isegi mööda teed liikudes võib ära eksida. Koht oli kaardiga sobiv aga mida polnud, oli punkt. Mitu tärniga sõna lahkus mu huulilt aga huvitaval kombel ei ilmunud punkt ikka välja. Ja meie jälitajad jõudsid ka kohale. Taas paar tärniga sõna. Ma olin täitsa kindel,et mingi jama on, veidi kammisime seal suure seltskonnaga aga punni ei olnudki (26. punn). Krt, hakkasime järgmisse punni suunduma, kappasime läbi dzungli ratastega ja sattusime mingile teele. Teele, mida poleks tohtinud seal olla, kui kaarti usaldada. Aga võistlejad tulid ja tulid sealt mäest ülesse. Meie kiire nõupidamine andis tulemuse, et ründame seda õnnetut punni uuesti ja võtame selle ära kui niikaua oleme otsinud ja jätame seekord 1h trahvi võtmata punni eest ära. Suundusime mäest alla, võistlejatale vastu ja mulle sai plaksti selgeks, kus me olime olnud. Tegelikult veetsime umbes pool tundi punnist umbes 100m kaugusel aga seal oli enamvähem sama situatsioon ja 1:20000 kaart oli ka piisavalt kehv lugeda, kollase värvi intensiivsusega oli kokku hoitud. Õnneks saime punni kätte, mingi pool tundi otsisime tee kõrval olevat punkti kindlasti ja kohtasid kaotasime ka mehe moodi. Motivatsiooni ka veidi. Või veidi rohkem, kui ise saan siin mainida. Edasi viis rada Munamäe otsa (oli ikka munamägi???) kuhu pidi ratastega ronima. Mu väsinud pea mäletas eelmisel aastal peetud Ilves 3e starti, kus pidi ka kohe mäge ründama, ning suundusimegi mäe küljele tippu vallutama. Ega see tark tegu polnud, oleks pidanud kohe mäe eestotsast, kus talvel Munamäel alla lastaks, üles ronima. Pean tunnistama,et olin nii kutu juba, seljataga umbes 6h kerge tempoga võistlemist, et mäe lõpus tuli esiliige appi ja aitas ratta mäest ülesse vedada, mul endal oleks seal veel pool tundi läinud. Tipp vallutatud, oli suund taas Otepää suusastaadionile, kus ootasin lõppu. Üllatus oli mulle suur, kui teatati veel mäluorienteerumisest. Õnneks pea sel hetke veel töötas, haarasin rattakaardi kaasa, tegin näidiskaardi juures punktide asukohta augud haaknõelaga ja suundusime metsa. Olgu etterutates öeldud, et esiliikme mälu on ikka oluliselt parem kui haugil, ta mäletas kõiki punne peast. Kõik punnid võetud, jooksime taas tagasi Otepää staadionile, kus polnud kahjuks samal ajal kedagi finisheerimas, seega ei saanud me lõpuga kellelegi ära teha. Peale finishit ei olnud mingit infot, mitmendad me olime. Ilmselt võitjad mitte. Pärast kodus arvutaga selgus, et kuna see ULL oli seganud enamvähem kõigi võistlust, siis jäeti selle etapi aeg arvestamata. Et see meelest ei läeks, siis kohe avaldan arvamust, et tugevalt on meil veel areneda jookmise, orienteerumise, kanuutamise ja rattaga orienteerumise alal, peale seda saaks eesotsa tiimidele konkurentsi pakkuda pikemalt. Kasvõi lõpuni välja.