26 november 2008

Lektüür

Täna seotasin järgneva lektüüri ja kavatsen neid lugema hakata:
*Freakonomics Hullumajanadus
*Punane elavhõbe
*Musta pori näkku
Mul on hea meel, et härrased linnavalitsusestki on taibanud vähemalt uudisteportaalide vahendusel, näiteks siin või siin, et ega see tehtud lumekoristus polnud mingi töö, kurb et mõned teised inimesed ainult põhimõtte pärast vastu vaidlevad.
Vabaduse puistee, mis on nö üks pealinna tuiksoontest, oli veel eile selliste poolemeetri suuruste ja kuni 10cm kõrguste lumejäiste laikudega palistatud. Nõmme kõrvaltänavatest pole vist üldse mõtet rääkida, puhas lumes sumpamine. Samas võib nendest puhastajatestg ja linnavalitsusest aru saada, varsti tuleb veidi soojem ilm koos vihmaga ja see sulatab lume ära, vaevalt et härrased viitsivad inimeste heaks midagi ise teha.

Aga lumes jooksmisel on üks hea külg ka-kuigi jalad käivad all ringi ja sumpad, siis olematul kiirusel liikudes on pulss väga kõrgel, saab hea trenni. Samas aga öine jalavalu (sääre luuümbrise põletik) viib une ja see pole hea.

25 november 2008

joostud

Vaagisin mis ma vaagisin aga eile käisin siiski jooksmas. Kapis ootasid juba mind pikemat aega naeletega varustatud Icebug jalatsid, milledega lumes sumpamine erilist meelehead ei pakkunud. Pigem oli lahe joosta mööda kõnniteid, kus usin trakats oli mingi aeg suutnud tee lahti lükata ja siis iga ristmiku juures olid vallid, mida midi forseerima, et saaks teed ületada. Hoolimata lumeküllusest sai jooksu nautida, lahe on õhtul mööda linnatänavaid lipata ja vaadata melu. Mingi 7,5km treeningpäevikus juures, pulss oli lumes sumpamisest ja kindla jalgealuse puudumisest küll suht kõrge. Täna uuesti, eks paistab kus ja kellega.

Peale trenni laenasin koridorist lumelabida ja läksin autot lumealt otsima. Kes otsib, see leiab.

21 november 2008

Täna võiks kirjutada sellest, kui saamatud on pealinna tänavate puhastajad, millised lumevallid on tänavatel juba tunde aga pole eriti mõtet. Igal aastal saabub ühele ametkonnale talv ootamatult. Pole eriti mõtet saamatuid käprdeid materdada, ega sellest midagi muutu, oma tööd suudavad nad sama edukalt aastast aastasse teha nagu kilpkonn suudab hobusele sadulasse ronida. Järgmine kord millestki muust.

08 november 2008

vaevalised 12km

vaevalised 12km on nüüd läbitud. Vahepealne kuu aega mitteliigutamist on selle vähesegi värvli vahele kogutud vormi minema pühkinud. Umbes 4km peal olid jalad valusad, eriti reied, tempo oli aeglasem kui Edgaril kepikõnnil, pulss muidugi tahtis vist uude sajasse jõuda ja mine pidin seda kõike oma väeti kehaga kannatama. Iga algus on raske, nüüd on vähemalt algus tehtud. Ja vanarahvas teadis oktoobrit kui viinakuud.

03 november 2008

Aasta Ketz '08

Oli tore üritus. Kohal oli kukki ja kanu, noori ja vanu, karvaseid ja sulelisi. Mõned sündmused on küll täielik müsteerium, näiteks kuidas ma ikkagi õhtul läätsed ära võtsin (hommikul arvasin, et magasin läätsedega), veel suurem müsteerium on, kuidas ma sain täiesti kustunud tüübina nari teisele korrusele magama, kui isegi päeval oli sinna turnimine paras akrobaatika. Pühapäev oli raskemast raskem olla, ärgates kell 10 paiku üllatas alkomeeter 0,5 promilliga. Koduteel tegin Viitnal peatuse, tellisin seljanka ja kohvi, mõlemast jäi 4/5-kku järgi. Pea valutas hullupööra, sellist pohamakat pole viimasel aastal kindlasti kogenud. Smirnoffi juua peaks olema ok, seega saab kurja juureks olla ainult Koskenkorva. Krt, nagu oleks odavat lauaviina ohtralt tarbinud.
Kojujõudes oli olukord ikka rõve olla, õnneks aitas pagasnikus olnud esmaabi Heineken, tuues lohutust paariks tunniks, peale seda pea tuikas edasi. Täna hommikul ärgates on kerge peavalu veel alles. Töö ootab.