26 veebruar 2010

M või P?

Mandlid sõidavad mu pähkliks

Sel nädalal saamapeal väljas?

Kui Mati Alaver ütleb, et ootab enda hoolealustelt korraliku sooritust meeste 50km sõidus, siis ajab see hirmujudinad peale: iga kord kui Mati on nii öelnud on tulemused olnud kergeltöeldes need millega oleme pidevalt harjunud. Samas, keegi ju peab ka viimane ka olema :)

Mis puudutab meie hetke esisuusatajannat siis olen 100% nõus Priidu artikliga. Kahjuks on kommentaarides täiesti alusetult hakatud Priitu isiklikul pinnal solvama ning esitatakse hüpoteetilise väiteid, mis oleks muidu võinud juhtuda. Fakt on see, et esisuusatajanna on seal kohapeal esindamas Eesti riiki, see on meid kõiki. Olümpiadeviiski on, et tähtis ei ole mitte võit vaid osavõtt, kuid kahjuks ei soovinud KS võrdlemisi egoistlikel eesmärkidel enda koduriiki esindada. Mis puudutab seda, et oli väidetavalt tark otsus jätta suusavahetusega sõit pooleli ning hoida seeläbi jõudu 30km sõiduks, siis pigem tundub, et nüüd ei ole Kristinal enne otsustavat sõitu mitte ühtegi tõsisel tasemel pingutust ning iga tippsportlane taastub kahtlemata juba paari-kolme päevaga ühest 15km pikkusest pingutusest ära. Ah jaa: paar päeva olen olümpiaülekandeid vaadanud Soome tv vahendusel, seda just meie kommentaatorite tõttu, keda on kohepeale saadatud võistlusi kommenteerima ja muidugi ka Kaarel Zilmer. Ma tõesti ei kahtle, et tegemist on tubli treeneriga kuid stuudios oleks treeneriteadmistele midagi ka lisaks vaja - ta lihtsalt ei ole sobiv inimene enda jutu ja selle esitamisemaneeri tõttu. Nüüd Kikule ja Eesti poistele näppe hoidma, medaleid ju neilt ootame.

24 veebruar 2010

Kas ma olen südamepiinades?

Esmaspäeva hommikul oli plaanis ühte terviseasutusse verd minna andma. Plaaniks see jäigi tol päeval, suutsin hommikul 2 võileiba ja kohvi sisse ajada, kui meenus vereproovi andmine. Ei sest midagi, teisipäev on ka igati sobiv päev vere andmiseks. Jõudis kätte uus päev, hommikul läks kõik juba paremini ning sai vere tühja kõhu ja joomata olekus loovutada.

Peale lõunat helistas perearst, kelleni olid jõudnud veretesti tulemused:
1. Homoglobiinitase on 159, FIS-i võistlustele pääseb veel 169ga, seega päris tippvormis peaksin olema. Sellise suure numbri saamiseks piisab teisel korrusel elamisest, pole vaja Kaspar Koka moodi alpimajas ööbida.

2. Kolesteroolitase 7,3, soovitav on kuni 5,9, seega pisut kõrge aga arvestades mu tervislikke eluviise siis täielik üllatus eksole. Jutumärgid paneb igaüks sinna kuhu sobilikuks näeb, kui üldse.

3.Mandlite bakteriindeks (nimetatakse seda vist steptokoki indeksiks, kuid parema arusaamise nimel kasutan teist, inimlikumat väljendit) oli 660, samas kui normaalne tase on kuni 200. Perearst ütles, et nii kõrge tase peaks hakkama juba südamele, samas on juba ennist teada, et haiged mandlid mõjuvad liigestele ja muidu tervisele (väsimus, kerge palavik jne ei ole mulle võõrad). Seega on nüüd teaduslikult põhjendatud minu kummaline käitumine, sellekohta on isegi arsti paber olemas. Peab lähiajal pädeva kurguarsti poole pöörduma saamaks teada, kas 660 on juba kohe opile minek või on see pisut üle normi. Otseselt ma ei tea, kas see tulem on bakterirohkuse skaalal juba suur ületamine või enamvähem normi piires olemine.

Peale tänast Võidupüha suusasõitu kuulutan orienteerumishooaja treeningud lõppenuks ja alustan juba ettevalmistust järgmise aasta Tartu suusamaratoniks. Lippeproovis näeme, rsk.

21 veebruar 2010

Resolutsioonivabalt

Ega see, et ma mõningate inimeste jaoks lugupeetud professor sm Õmblusega koos Lõunakeskuse puhkeruumis kehakaalu vähendasin, ei tee mind targemaks ega tema õpetuste ja maailmavaadete jüngrit.

19 veebruar 2010

Kas lähevad mandlid või pähklid?

Ei ole just saladus, et viimased paar aastat ja isegi kauemgi on talviti mul olnud pidevalt probleeme kurguga. Pole vaja teha eriti trennigi kui kurk juba valusaks kipub. Perearsti retsepiga ostetavad antibiootikumid on vaid ajutine lahendus, samamoodi nagu ka kurgupastillid jms. Vaja oleks asuda põhjuse kallale mitte tagajärgedega võidelda. Sestap tuleks ilmselt lasta pädevatel arstidel uurida, mis värk mul selle kurguga pidevalt talviti on, ilmselt tuleb lasta mandlid eemaldada. Väidetavalt on nad ühel tuttaval juba positiivset mõju sellena avaldanud, et kurk ei ole enam talviti haige. Teisalt tekib mul paratamatult küsimus, et kui mandlid on kurgus ja peaksid selle esimese haiguselaksu endale võtma, siis mis saab siis, kui mandlid ära võtta, milline organ peab haigusega võitlema hakkama? Võib ka olla, et mandlid on lihtsalt nii nõrk koht mul, et kui nad ära lõigata, siis muu keha saab võimalike bakteriga ise hakkama. Mis tegama nüüd peaks? Küsimusi tekib rohkem kui ruubikuubikul on külgi

16 veebruar 2010

Kas Kiku oleks saanud esikoha kui oleks startinud Kalla järel?

Teine koht on tubli saavutus aga kas Kiku oleks Kalla järel startides suutnud teda edestada? See on muidugi küsimus, millele tõesti vastust on võimatu enam anda kuid lahakem detaile. Sõidu ajal öeldi välja, et vähemalt iga km järel öeldakse Kikule vaheaegasid. Kuna Charlotte startis Kikust üksjagu hiljem, siis ei olnud Kikul täpset ülevaadet konkurendi sõitutempost. Tegemist on suurvõistlusega, vaevalt jäi Kikul kusagil vähem pingutamata, milleks ta sel hetkel võimeline oli, oli see distants ju tema unistuseks ja seal enam jõuvarusid enese säästmise nimel tagasi ei hoita. Seega mulle tundub, et isegi kui Kiku oleks startinud Charlotte järel, siis oleks ta pidanud sel päeval rootslanna paremust tunnistama. Marit, Justyna ja paljud teised startisid ju Kiku järel ja teadsid kõiki tema vaheaegasid, seega oleksid pidanud sellest lähtuvalt suutma meie sportlast edestada aga nagu teada, siis nad seda ei suutnud. Seega võib tagant startimist pidada mõningaseks eeliseks, kuid samas tuleb ka tõdeda, et aja teadasaamine mõjub samaaegselt nii innustavalt kui ka rusuvalt, mil eelsõitja aeg tuleb üle sõita, seades üleliigseid pingeid sooritusele. Aga olgem medali üle rõõmsad, tühja sellest mütsist või stardikohast.

Kas võitjale hümni mängimise ajal on kombekas müts peast ära võtta?

Sellise küsimuse püstituse ajendiks sai ühel medalijagamise tseremoonial nähtu. Ise olen arvanud, et see on viisakas, austuseks ja hea kasvatuse tundemärgiks, et võitjale hümni mängides eemaldatakse peakate. Täpsemalt ei hakka kirjeldama, kuid ilmselt tänaõhtune AK spordiuudiste saade näitab seda autasustamist veelkord ja siis saab iga lugeja nähtu põhjal arvamust avaldada, kas see on päris kombekas mida üks kodanik korda saatis. Tahaks pigem tsiteerida filmi "Viimne reliikvia", kus Jüri Järveti häälega meesterahvast ütles, kes jääb kelleks. Või oli see tippsportlane parajasti trennis, kui kombeid õpetati???

14 veebruar 2010

Kas juba saab esitada 2009a tuludeklaratsiooni?

Jah, täna on pühapäev, 14 veebruar ja paar minut peale kella 18-t sai emta.ee lehel sisselogides esitada eelmise aasta tuludeklaratsiooni. Tegelikult on paar viimast aastat juba see olnud nii, et ametliku esitamise päeva eelõhtul saab seda esitada.

Kas ma ennustan õigesti?

Olles segu optimistist ja pessimistist arvan ma, et Eesti seekord olümpialt medalit ei saa.

08 veebruar 2010

Kas ma külmetasin?

Laskudes Õhtulehe ja Priit Pulleritsu tasemele, tuleb aegajalt kirjutada pealkirjad küsivas vormis, mis peaks intriigimaigulised olema. Kindlasti aitab see ka õhust tolmu kinni püüda, lund kiiremini sulatada või kuldnokal pekki hõlpsamisni omandada.

Aga nüüd teemasse: selline küsimus sai püsitatud tänu neljapäevaõhtusele treeningule järgnenud protseduurile. Nimelt olles lõpetanud tagasihoidliku 18km suusaringi Harku metsas, otsustasin tavapärasest käitumismudelist toimida erinevalt ning vahetasin õues, otse auto kõrval, selga kuiva särgi ja dressipluusi. Tavaliselt olen suusad autosse asetanud ja kodupoole leekima pannud kuid seekord otsustasin teisiti. Kuiva särgi ja dressika selgapanemise eesmärgiks oli vältida seda, et peale trenni võiksin külmetada, kui märgade riietega ringi tatsan. Tulemus ei andnud ennast kaua oodata, reedel oli kurk valus ja õhtul kerge palavik. Sellest hoolimata oli vaja minna ühe kodaniku 40a juubelile, kus sai rohkelt vedelal kujul nö villaseid sokke manustatud. Laupäev oli peavalu suurem, raske isegi hinnata, kas see oli haigusevimma või pohmaka tulemus, kuid kurk oli juba parem kuid siiski tuntavalt valus. Õnneks laup õhtuks oli palavik suisa taandunud ja sündis välkkiire otsus siiski järgmine päeva maratonile minna. Nüüd siis paradoks: soovides vältida trennijärgset külmetamist, panin selga kuivad riided, kuid just selle riietevahetamise tõttu külmetasin, mida soovisin ära hoida. Ebaloogiline aga samas eluline.

Koit

Jaanuari trennimaht on metsik. Sisuliselt ei möödunud päevagi, kus poleks korralikut saanud mahutrenni teha. Ise pakuksin nii 40h kindlasti. Avades aga veebruari alguses digitaalse treeningpäeviku, sain aru, et ma olin seda nedale pelgalt ette kujutanud. 8h ja 55min on mõnedele taastumisnädal, mul tõsine treeningkuu.
---
Eilne Tamsalu-Neeruti suusamaraton pakkus uudse kogemuse, kuivõrd varem ei olnud seal sõitnudki. Rada oli suhteliselt lihtne, loogeldes põldudel ja metsateedel, vaid Tamsalu ja Pariisi mägedes sai veremaitse suhu ja seda mitte ainult piltikult. Mingi tohutu taandarenguhüpe on toimunud suusakiiruses-eelmine aasta Viru maratonil kus lõpus on puhas kannatamine ja tõus tõusu otsa, sain ajaks umbes 2h 50min, siis eile palju kergemal rajal umbes 3h 40min. Asi on seda imelikum, et suusad lippasid tegelikult sigahästi, süüdi on selles kindlasti Ilmar Udami trenni või muidu lapsed, kellel lasin enne starti madala fluoriga parafini suusale alla määrida. Laskumistel vastast mulle polnud ja seda mitte ainult suure inertsi tõttu. Omaette tore oli ka start, kuhu jõudsin minut peale seda kui teised olid startinud. Kui suusamaratoni korraldaja suudaks orgunnida võistluskeskusesse 800+ inimesele enam kui 2 wc-d oleks juba vaffa. Rada oli valdavalt tugeva põhjaga, aegajalt siiski paras pudru. Koos maratoniga on nüüdseks 180km suusatatud sel talvel. Täna on jalad meeldivalt tümad, pea 4h keskmise pulsiga 174 annab tunda. Võibolla ei olnud kohe peale 2 päeva vaevanud palaviku ja kurguvalu siiski tark mõte maratoni sõitma minna.