Möödunud nädala kolmapäeval oli mandli opp, nagu kõik vabariiklikud päevalehed sellest kirjutasid. Peale seda kulges elu üldiselt valuvaigistist valuvaigistini. Kui valutas, siis ikka kohe sedasi, et terve alalõug ja suu olid valusad. Kui ei valutanud, siis oleks võinud vabalt isegi hernest mulda panna. Ütleme siis nii, et maasikavälul jalutuskäik kevadpäikesega see just pole. Esimesed ööd möödusid rahutult, korra ärkasin kindlasti ülesse öö jooksul, et valuvaigistit võtta, vastasel korral ei tulnud und enam. Alates eile õhtust on parem olla, enam pole nii intensiivset valu tundnud, ilmselt hakkab valu vähehaaval taanduma. Täna on juba võrdlemisi ok olla, vähene valu ilming on tuvastatav kuid ainult 1 korra olen pidanud vaigistit võtma. Lugupeetava arsti dr Solovjovi sõnul pidi mul sel nädalal valusaks minema kuid õnneks tema ennustus ei täitunud, ma arvan, et valu tipphetk jäi laupäeva-pühapäeva. Umbes nädal veel ja siis saab mõelda sportima hakkamisele. Esmatähtis on, et kurgust läheks haavadelt valge kiht maha.
Hooaja esimesed suurvõistlused on peetud, nii mõnestki olen ilma jäänud kuid septembri lõpus peetavateks Suunto Games võistlusteks tahaks ikka sellises vormis tagasi olla, et Urmas Laev ja Maris Roosipuu minust metsas mööda ei tormaks.
0 arvamust:
Postitage kommentaar