30 mai 2010

Isa näidend

Eile käisin Vene teatris Jean Uuspõllu mononäidendit "Isa" vaatamas. Piletilevi kodulehel mainitakse etenduse kohta sedasi: Isa on Islandi näitekirjaniku, lavastaja, näitleja ja produtsendi Bjarni Haukur Thorssoni 2007. aastal valminud mononäidend. Tunnistan, et ei saanud pakutud zanrist aru: komöödia jaoks oli olematult nalja, draamaga ka tegemist ei olnud ja kriminulli mõõtmeid ka välja ei andnud. Etendus kui selline jättis väga nõrga mulje, võrdlemisi igav ja sisutühja jutustusega oli tegu. Ainsana mõjusid ajuti naljakalt hr Uuspõllu miimika ja paar lauset terve paaritunnise etenduse kohta. Kui sa veel pole seda etendust näinud, siis oled õnnelik ja kui plaanid vaatama minna siis kingi piletiraha parem heategevuseks.
---
Mai kuuga täitus treeningkilomeetreid täpselt 100. Et mul üksi täitsa igav poleks jooksmas käia, siis olen viimasel ajal trenni kaasa võtnud luuümbruse põletiku ja koos oleme umbes 8km läbinud korraga. Kahjuks ei ole mu kamraad viimasel ajal eriti tihti saanud trenni tulla ja üksi pole ka olnud viitsimist end õue ajada. Kuulutan käesoleva aasta lörri läinuks. Siht Suuntole on endiselt jõus kuid täpsustamist vajab vaid aasta. Et kas siis järgmine või ülejärgmine. Soome suurvõistlusele lähen sokke ja higipaela ostma.

23 mai 2010

3 trenni päevas

Seniks kuni isehakanud humoristid siin kommentaariumis hambaid teritavad ja püüavad end Pikkeri ajakirja huumorilaureaadiks manageerida on mul hoopis päevad täis sportlikke ettevõtmisi. Esmalt poolteist tundi tugitoolisportlase trenni jälgides Balti MV Selgisel läbi online ülekande, seejärel meeldiva sörgiga 12km tund seitsemeteistkümnega ja viimaks muru niitmine 1,15km ja 28min, keskmise pulsiga 122. Kolm trenni päevas on mulle liig, kord aastas selline koormus on täiesti piisav.

Kiire mahutrenn

Endalegi üllatusena olen end leidnud taas spordirajalt. Silmnähtav progress on näiteks 2x nädalas jooksmas käia, viimane asjalik liigutamine oli veebruaris ja enne seda oli vist sügisel. Nagu ikka, tuleb treeninguid alustada kiire mahutrenniga, et luua eeldused mõnede konkurentide alistamiseks. Näiteks olen teinud 6.20 min/km tempoga ja 163-se pulsiga pikki, so on 8-12km pikkuseid mahutrenne. Ma arvan, et tempo on siiski liiga kiire olnud, peaks veidi rahulikumalt ning lühemalt tatsama. Terve pikk hooaeg on veel ees, pole mõtet sedasi end kulutada. Tehes sellise kiire tempoga trenne tundus täitsa mõeldav olema ka EMV lühirajal meeste põhiklassis medalieest võidelda, seal mehed ka 6min/km jooksid ju :)))


Peatselt on tulemas esimene orienteerumisvõistlus sel aastal (Suvejooks), eelmine kord oli see möödunud aasta oktoobris. Meie Jukola tiimi sel aastal ei pääsenud, vanade meeste konkurents spordiklubis on 7-le kohale piisavalt kõva. Eks järgmine aasta jooksen siis pikka või poolpikka öövahetust. Võtangi kohe www.orienteerumine.ee lehe lahti ja hakkan tingmärke meelde tuletama. A.Koppa käest ostsin kaitseprillid juba ära, et kui ma metsas ringi tuiskan, siis sääsed ja muu kraam ei satuks pisut õrna silma. Vaja veel soetada xxxl mõõdus särk ja uued isejooksvad suunnistuspapud.

10 mai 2010

Näen nagu loom aka doktoritetsüklisse langenud?

14. aprill oli see päev kui lõigati mandlid välja. Tollal ma veel ei teadnud, et lähiajal seisab veel üks operatsioon ees. Nimelt sain ühe töökaaslasega mandliopist ja arstidest vesteldes kuulda, et tema plaanib ka ühte oppi, milleks on nägemise kordategemine laseriga. Mind jäi see mõte kummitama. Paar päeva vaagisin teemat, googeldasin, tutvusin erinevate tegijate kodulehtede ja operatsiooni tüübi valikutega. Kiusatus andis võitu ja ühel päeval saigi Tartus käidud Refocuse silmakliinikus konsultatsioonil selgitamaks välja silmade sobivust laseroperatsiooniks. Epiteeli paksus oli mul keskmiselt 570 piko, nano või misiganes meetrit. See ületab keskmist väärtust mõnevõrra, samuti olid silmarõhud korras ja muid kõrvalekaldumisi ega vastunäidustusi ei tuvastatud. Samas sai ka opi aeg paika pandud, milleks oli 7. mai. Reede, viies nädalapäev nagu kõlab lauluviis. Hetkel on neil veel ka soodukas Femtolasik meetodile 10% kuni maikuu lõpuni ja ööbimine Tartus Antoniuse või Londoni hotellis on tasuta. Tasuta on muidugi hea mõiste, sest ise ma selle ööbimise seal maksin nagunii kinni. Hinnast pisut hiljem.

Reedene teekond Tallinnast Tartusse meenutas mulle nimepoolest kangesti Jan Uuspõllu Tartusse minekut kuid oli oluliselt sündmustavaesem. Ei möödunud linnapiirist kilomeetritki kui kuulsin, et auto juures kaks põmakat käisin. Kahtlustustele lisas vürtsi alles eelmisel nädalal Põlva linna Carstopis sundkorras ettevõetud kummi rehviparandamine: mingi poolik kruvi oli kummi sisenenud. Kiire pilk reetis karmi tõe: rehv oli siiski terve ja teekond heade mõtete linna võis jätkuda. Ilmselt olid need lipuplagude paugud, mis tugeva tuule tõttu kõvasti endast märku andsid, peale linna piiri on vasakut kätt päris mitu firmat seal järjest. Hoolimata maanteel tolknenud suurest kogusest veoautodest, mis mõlemas suunas kärutasid, jõudsin Tartusse piisava ajavaruga. 15min enne oppi jõudsin hotelli London, kus kiire tsekk-inn ning jalutuskäik arsti juurde. Tartu on armas väike linn, igale poole jõuab jala 5 minutiga, umbes nagu Põlva :) Opp ise möödus hästi. Pigem kartsin seda, et ei tea täpselt mis mind ees ootab reaalselt kuigi arst, lugupeetud professor Teesalu, oli seda seletanud. Mingit valu laserprotseduur endas ei kätkenud, vahepeal silma õigesse nägemismõõtu laseriga töötlemine vaid tõi esile sellise spetsiifilise lõhna nagu hammast puurides tekib. Kes ei tea, küsib enda hambaarstilt või Annelilt. Esmalt ühe laseriga lõigati silmal lapp pealt ära ja seejärel keerati mind teise laseri alla, mis töötles silma õige nägemise jaoks. Kogu protseduur võttis aega umbmääraselt hinnates 15-20 minutit, enamus aega läks sättimisele, lõikamine ise käis ruttu, paarikümne sekundiga. 

Peale oppi suunati puhkeruumi. Silmad pidi sulgema, opiõde käis iga veerand tunni järel silma mingeid tilkasid tilgutamas. Esimene valuaisting tekkis umbes 3 minuti möödudes: silmad hakkasid kipitama ja iga minutiga valu suurenes. Mul oli hea meel, et kõik, mis mulle sellle opiga seoses lubati, sai mulle ka osaks. Narr ju ka, kui kõigil peale oppi silmad kipitavad aga mul mitte. Õnneks mõne aja mööduses hakkas valu leevenduma aga silmi avada, et tilkasid sisse piserdada oli endiselt võrdlemisi võimatu. Silmad avanesid samapalju nagu hiinlasel, kes vaatab kissitades silmadega Päikese poole. Ooteruumis olin umbes paar tundi, igatahes Liisi Koiksoni plaat alustas kolmandat ringi. Ruumis ei olnud ma päris üksi, kuulda oli et ka mõned teised kodanikud olid sama asjapeal väljas. Selleks ajaks soostusid silmad juba eurooplase kombel avanema, professor andis mulle igast nänni kaasa (niisutavad silmatilgad, antibiootikumiga silmatilgad, magamiseks kaitseprillid, õues viibimiseks päikeseprillid) ja võisingi saatjaga hotelli tagasi suunduda. Käia ja näha ilma abivahendita oli mõnus. Selline waaauuuuu effekt mul puudus kuna ma olin viimased 17-18 aastat pidevalt läätsedega või prillidega olnud ja enamvähem hästi koguaeg välja näinud :) Samas oli nägemine parem kui läätsedega, asju nägi teravamalt. Mõningane udusus ja halo asjade ümber on siiani aga see käib opiga kaasa ja mingi aeg kaob ära.

Professor ei lubanud samal päeval dushialla ega vanni minna ning alkoholi samal päeval tarbida ja soovitas kaitseprillidega magada, et öösel unepealt ei sügaks instinktiivselt veidi kipitavat silma. Neist ettekirjutustest õnnestus mul enamus eirata kuna oppi oli vaja tähistada ja nende kaitseprillidega saab magada vaid selili olles. Kokkuvõttes jäin ma suhtumisega seal meditsiiniasutuses, opiga ja tulemusega väga rahule. Järgmisel päeval visiit professori juurde näitas, et nägemine on silmadel eraldi 1,2 (see on 20% rohkem kui normaalne oleks), mõlema silmaga koos umbes 1,5. See ei tähenda muidugi, et mul ongi nüüd kotkasilm, sest nägemine tõmbub normaalsesse näitu tagasi ja teadlikult timmiti nägemine pisut paremaks.

Töökaaslane läheb ka lähiajal opile, tema eelistus on siiski KSA, kes teostab veidi vanema meetodiga (Epik-lasik) oppi, mis on pisut tervenemise mõttes pisut vaevalisem ja aeganõudvam kuid tulemus on sama. Talle ei pakuta tasuta ööbimist mõnes nooblis hotellis vaid saab tasuta kojusaamise opipäeval.

Opi hind on muidugi selline, et lööb pisut pahviks kuid investeerimine enda tervisesse tundub alati hea mõte olema. Refocuse soodushind FemtoLasik opile koos tasuta ööbimisega Tartus, silmatilkadega, opijärgsete kontrolliga ja 3a garantiiga (mida iganes see ka tähendab) oli 27000, KSA küsib Epik-Lasik (see on siis veidi vanem tüüp) opi eest soodushinda 28000, tasuta saad kaasa silmatilgad, transa opipäeval koju kui elad Tallinnas või Oru hotellis ööbimise kui linnast väljas elad, opijärgsed kontrollid ja garantii peaks ka olema. Mulle tundus Tartu pakkumine tervikuna parem ja seetõttu selle valisingi. Swedbanki arvelduskrediit, mis lubab kokkulepitud summa ulatuses miinusesse minna, osutus kordki väga vajalikuks instrumendiks, ootan nüüd kannatamatult palgapäeva.

Homme peaks saama teha esimese jooksu kuid metsa minek saab toimuda paari kuu vältel vaid kaitseprillidega. Nüüd hakkan kuulama Kotkasilm Kirsikese lugu Shave tonight.