25 juuli 2011

Fin5

Fin5 kaardid Urmase soovil (kommenteeritud väljaanne):


Võistlus algas ise kohe ülimalt täbaralt: esimesse punkti minnes suunaviga keskmises padrikus ja preemiaks sigapalava ilmaga üleliigse 6 tõusujoone ületamine. Peale esimest punkti olin ronimisest juba  väsinud, et mitte öelda kurnatud. Teekond 5-6 oligi siibri, kaljude ja palava ilma sümbioos. Algus oli raske, väga raske. Teisalt oleks ka sellise suunistamisega Priit Pulleritsu alistanud, mugavussportlane nagu ta on.
-----

Teine päev oli juba parem. Kahel eelmisel päeval joodud Herbalaif 30 spordijook valge-kuldses ja punases purgis ning saun jätsid oma jälje metsa ning minek oli juba parem. Õnneks ei olnud ilm ka enam nii palav kui esimesel päeval. Ühtlase oli eelmise öö lokaalne tormituul saanud saatuslikuks klubi telgile, mis tuli mahakantuks tunnistada. Metsas järjekordselt tutvumine välismaa flooraga, üksjagu ebakindlust, mõõdukalt võsa forsseerimist, paar ebaõnnestunud valikut(3-4 näiteks) ja päev oligi õhtal. Peale sauna oli mõistlik mediteerida Heiki Mätliku andeka õpilase Risto laulude ja rummkoola najal.
-----
Kolmas osavõistlus oli peale puhkepäeva. Vaim sai muumimaal ebamõistlikult kalli raha eest kosutatud aga et asi kindel oleks, tuli seda viimistleda veel saunas koos tuttava Herbalaif joogiga. Metsas oli ainsaks väljakutseks etapp 1-2, mille lahendasin paremalt poolt mööda teed. Ilmselt oleks mõnede hirvejalgade jaoks otse minek nobedam olnud aga ma ei saanud seda luksust endale lubada.
-----

Neljas päev algas pika starti minekuga mööda teed, midamööda eelmisel päeval sai teise punkti joostud. Ei ajagi tagasi, et see andis hea eelise. Metsas seevastu oli pisut raske, jalgades oli tunda kogunenud väsimus. Tahaks öelda, et jooksuväsimus aga see oleks ilmselge petmine, nimetagem seda siis liikumisväsimuseks. Mingeid mälestusi sellepäeva jooksust ei jäänud.
-----

Viies päev oli kõige raskem ja kergem ühekorraga. Väsimus painas, saun ja Herbalaif jook ei suutnud jalgu piisavalt pehmeks teha, et korralik lõppakord metsas vormistada. Teisalt olid eelnevad päevad piisavalt hea ettevalmistustuse pakkunud, et metsas oli pisut jaksu isegi joosta. Mitte palju aga rohkem kui eelnevatel päevadel. Kuna rada ise suuri väljakutseid viimasel päeval ei pakkunud, siis tuli ise asi huvitavaks teha. Et päris viimase punktiga poleks see väga õnnestunud, siis oli mõistlik asi viimaseks orienteerumise punktiks jätta ning minutite kaupa D12 raja punkti nõlvalt otsida. Peale enda jooksu sai kaasa elada Peetri heale jooksule eliitklassis, mille kroonis kolmas koht.

Kaardid ja mets olid kokkuvõttes päris priimad. Kaart oli trükitud mingile huvitavale paberile, mis ei rebenenud kordagi ja vett ka ei kartnud. Viimasel päeval M-l oli küll ebavajalik lähikontakt kaljuga ja seetõttu ootas kodumaal ees EMO külastamine kuid õnneks midagi väga hullu ei olnud, pääses paarikümne õmblusega ja samapalju spordivabade päevadega :) Puhkuse esimese nädalaga võib rahule jääda.

Lõpetuseks lisan osade reisikaaslastega grupipildi: