24 august 2011

Märksõna emo

Põlva Kobrase teisipäävak. Asukohaks Rosma, kus polnud veel kordagi jooksud. Esimene punn näeb kohustuslikus korras ette jõe ületuse. Jõuan jõe luhale ja seisatun kaardi täpsustamiseks, et kus see purre on, mille käetoe ligidusse pidi hoidma. Teen järgmise sammu vasaku jalaga ja vajun khm-khm puusani vette. Liikumine allasuunas on endalegi sedavõrd ootamatu, et polnud selleks valmis. Parema jala põlvest käib valu läbi. Varasemad 700m stardist on jala sedavõrd soojaks teinud, et suuremat valu ei tunne kuid muremõtted peas on kindlasti tumedamad, kui vihmapilved Põlvamaa kohal - mida näiteks Eduard P nüüd sellest kõigest veel arvab? ;)

Forsseerin jõe purde kaudu, üritan joosta aga "без выиграша" pilet oleks justkui ostetud - selle jalaga täna küll ühtegi jooksusammu enam ei tee. Ja ei teegi, jalutan teise purde kaudu finishisse, noppides teele jäävaid punne. Märkuse korras olgu mainitud, et jõe luht on täiesti sobilik koht Saigoni metsades toimuva filmistseeni jäädvustamiseks, analoog on ilma kohapeal käimatagi liiga üheselt selge.

Sõidan Tartu suunas, kiire lõunaoode kell 17 paiku Hesburksi restos tortillaga ja edasi sm Puusepa tänava Emosse. Pausiga teekonna vältel on jäse sedavõrd maha jahtunud, et juba Hesburksi ees on raskusi autost väljumisega, hilisemast rääkimata. Võtan siiski kasutusele ämblikmehe liigutused ja mõõduka rahvateatriliku valugrimassi saatel suundun vastuvõttu. Järjekorda pole, loovutades 3,2 euri pääsen palati uksetaha, kus ca 37 sek möödudes võetakse juba vastu. Tõeliselt nobe tegutsemine. Tuvastatakse parema põlve mingi ristsideme vms venitus, sundkorras ravi puhkuse näol 1-2 nädalat. Tegijal juhtub ning kes palju teeb see palju jõuab. 

Mis meelde jäi oli see, et mets oli päris huvitav, kuigi veidi risune. Ei kahtlegi, et korraldaja kirjutaks selgitusse trendilause, et tegemist on tänavuse lume- ja tuulemurruga, mis sellest, et maas olnud pehkinud puud paistsid varasemast ajajärgust olema, kui Aksel Parijõgi unustamatu teos "Minu esimesed triibulised" pärit on. Kui juba Laevukesed läksid Prantsusmaale paariks päevaks orienteeruma, siis iga pealinlane peaks osa võtma Põlva päevakutest, kus pakutakse huvitavat maastikku.

21 august 2011

Prantsusmaalt, armastusesega

Parafraseerides ühte Jamesi filmi.

Hurmavalt põnev oli MM-i orienteerumises jälgida, korraga olid lahti nii o-worldi liveblogi, GPS-i teekonna jälgimise aken kui ka kohapealne audio stream. Üllatavalt palju oli lihtsaid suunavigu (jälgides youtube peakaameraga tehtud videosid, siis metsa läbitavus oli reeglina vähemalt normaalne), mida oleks kompassi jälgides saanud vältida. Ilmselt ei ole sinna metsa ka ufode emalaev kunagi maandunud, mis magnetilist põhjasuunda pidevalt Nibiru suunas kallutaks.

Kusagilt foorumist lugesin huvitava mõtte, et tänapäeva orienteerujad on heade kaartide ja lihtsamate maastikega harjunud jooksma ning kusagil mingi orientiiri järgi ikka suudavad end paika panna, seekord sama taktika enam ei töötanud.

Kirsiks tordil oli kahtlemata naiste teade, liidrid vahetusid pidevalt, meie noorikud usinalt pildil. Isegi Soome kogenud kommentaatorid pidasid seda suureks üllatuseks, mida see ka oli. Kurb, et vahepeal viimases vahetuses juhtinud Annika ei suutnud koos välismaise nimekaimuga rasket liidrikoormat pöögimetsa osoonis lõpuni kanda. See oleks vähemalt samakõva üllatus olnud, kui Vello nelikendkaks oleks vabariigi presidendi kandidaadiks ülesse seatud. Minna tegi viimases vahetuses seda, mida Aino-Kaisa ja Juha Mieto tänavu ei suutnud. Tero Suursoo oli taaskord klass omaette. Aitäh meeldivate elamuste eest.

Tahaks enda arvamuse kirjutada ka nende vanade kohta, kes hakkavad peale MM-i taaskord mingist 10 sekundi reeglist ja protokollis eraldi tähelepanu pälvivast esiletoomisest rääkima vms. Sportlased on metsas pragmaatilised. Mis ma ka tippspordist tean aga kui koosjooksvad sportlased (eriti just tagumine kodanik) peaksid MM-l hakkama pelgalt seetõttu erinevaid teevariante koostama hakkama, et tolmust naba jälgiv seltskond on mingi rumala reegli välja mõelnud, siis midagi on küll kapitaalselt valesti ja mõned härrad peaks pigem enda sahvrisse kogunenud taara ära viima ja vaatama, kuidas tegelik elu käib. Ma pole ka suuremasi antropoloog aga minu teada IOF-i reeglid mingit 10sek reeglit ette ei näe. Ei usu ka, et keegi meelega näiteks 2-3 minutit, sõltuvalt stardiintervallist, viga teeb või meelega aeglasemalt jookseb, et taganttulijale konksu panna. Välistada seda muidugi ei saa aga vaevalt hakkab Bentley kunagi Togliatti Lada tehases enda uudismudelit kokkupanema hakkama. 
Kohe ütlen vastu, et ma saan väga hästi, et koos joosta ei ole viisakas, kuid juba stardikoha loosimise tulemus kätkeb endas piisavalt õnnefaktorit, samuti ka viga tehes tugevama (võimalik ka, et eesstartija teeb suurema vea kui sina ja satud talle paratamatult tuulde) või hiljemstartija trajektoorile sattumine ning tema järel joosta jaksamine. Mingit edugarantiid sellisel tegevusel ka ju pole, näiteks sobib Merja R ja Lena E tavaraja etteaste, kus Merja püüdis metsas Lena kinni ja peale seda mindi ühes enamvähem kaardistamata alale Soome-Rootsi 6-1 tulemusega lõppenud jäähoki matsist rääkima või pelgalt seeni korjama. Kes küll neile otsustajatele ütleks või valgustuse nendeni viiks, et mõte on üllas aga see reegel lihtsalt ei tööta? Ehk Chalice või Abraham panevad selle enda laulu sisse. Kui on mõni intellektuaalselt huvitav uitmõte sattunud juhatuse otsuse hulka, siis peaks mingil hetkel asja kaine pilguga üle vaatama ja korrigeeriva meetme rakendama. Pigem oleks vaja tegeleda probleemiga, et sel aastal on kohalikel võistlustel startijate arv drastiliselt langenud. Rsk, ma seda ikkagi kirja ei pane.

17 august 2011

möödumine liikuvast postist

Mart O jooksis täna minust nagu liikuvast postist metsavahel mööda. Kõik, emv tavarada jääb nüüd küll vahele.

02 august 2011

Tiip

"Ühes aastas on samapalju päevi nagu terves aastas." No mida kuradit pidin täna Kobrase teisipäevakul metsas tegema, et selline sügav mõte mulle pähe turtsatas? Ah? Kahtlustan lõuna-eesti õhku. Hatiku päevak oli samas mõnus, sai ohtralt teedpidi joosta ja lihtsaid 45kraadiseid suunavigu tehtud, kord kuus suunistada on liialt vähe, et see sujuvalt sujuks. Peatselt kaart ka kui skanneri juurde pääsen.

PS: värske abielunaine pajatas, et ta abikaasa osales neitsiliku maastiku neitsilikkuse kaotamise avaüritusel ja selle kõrval olevat tänavune Ilves-3 olnud veel parkmets. Ma endselt ei taipa, miks on vaja just erilist rõvedates mudastes-nõgestes-rägastikes orienteerumise võistlusi korraldada (tundub olema just käesoleva aasta trend ja ma kategooriliselt keeldun uskumast, et süüdi on lumerohke talv ning tormid)? Mitte et need poleksid iseenesest orienteerumise elemendid aga äärmiselt kurb ja negatiivne kui ainuke normaalse läbitavusega koht avaneb sulle finishi sirgel. Eks kahanevad osavõtjate arvud on selle fenomeni jalgadega hääletamise tulemuseks.

Olen ühes teatavas mõttes küpsemaks saanud. Huvitavad tunded ja soovid on tekkinud alates umbes kevadest.